Eesti majanduse suurim probleem on otsustusjulguse defitsiit

Sarnase tausta ja kogemusega juhid on Eestile vajalikud, kuid edukas Eesti vajab nende kõrvale rohkem erinevusi ja otsustusjulgust.

Mitmekesisuse teadlik ja tark kaasamine annab tõuke nii majandusele kui ka tugevamale ühiskonnale.

Eesti majanduse suurim probleem ei ole kapitalipuudus. Raha liigub alati sinna, kuhu juhid julgevad sihti seada. Kui siht on madal või ebamäärane, jäävad ka investeeringud tulemata.

Eesti järgmine arenguhüpe ei sünni tehisarust, rohepöördest ega üksikutest suurinvesteeringutest. Need on küll vajalikud, kuid mitte piisavad.

Läbimurre sünnib juhtimisotsustest – täpsemalt julgusest, millega juhid seavad sihte endale, oma organisatsioonidele ja riigile.

Otsustamine on grupitegevus

Otsustusjulgus on strateegiline kompetents, kuid selle juured on isiklikud. Juhid, kes ei teadvusta oma riskikartlikkust, kontrollivajadust või konfliktide vältimist, kirjutavad need mustrid märkamatult strateegiatesse ja poliitikatesse sisse.

Nii sünnivad eesmärgid, mis on küll realistlikud, kuid pikaajalist edu ei taga ja jäävad majanduse uue hüppe jaoks ebapiisavaks. Kui otsustamatuse hind on ettevõtte tasandil ebamugav, siis riigi tasandil on selle mõju põlvkondade pikkune.

Kui tahame näha kaugemale kui Munamägi ja uskuda, et rohkemate Eesti ettevõtete turg on maailm, peame selle maailma endale koju tooma.

Eesmärkide seadmine riigi ja organisatsiooni tasandil on alati grupitegevus.

Juhtimisteooria kinnitab, et väga efektiivsetes meeskondades on tulemus suurem kui üksikpanuste summa. Teisisõnu: hästi toimivas juhtkonnas võimenduvad ideed ning ükski juht ei ole üksi nii tark ega mõjukas kui mitmekesine ja koostöine meeskond.

Siin olemegi Eestis ummikus. Juhtimine ja otsustamine on liiga sageli homogeense ringi pärusmaa. McKinsey ja mitmed teised rahvusvahelised uuringud näitavad selgelt, et mitmekesised meeskonnad saavutavad paremaid majandustulemusi.

Seetõttu kasutavad globaalsed ettevõtted teadlikult juhtide roteerimist eri riikide vahel ja panevad juhte pidevalt uutesse, ebamugavatesse olukordadesse – just selleks, et vältida mugavustsooni ja grupi- ning tunnelmõtlemist.