Saatan, aga kas ainult?, peitub detailides

Keha, emotsioon ja mõte – nähtamatust mustrist teadlikuks valikuks. 

Pärast tormilist, kuid õnneks lühiajalist covidit, otsustasin minna oma tavapärasele jalutuskäigule mere äärde. Üsna kiiresti sain aru: mu keha ei jaksa.

Samm on aeglasem. Hingamine teistsugune.

Keha teab ja andis selge signaali. Mina aga reageerisin sellele automaatselt, esmase emotsiooniga, milleks oli pettumus, viha. Sellele järgne mõte: “Olen möku. Ma ei saa hakkama.” 

See hetk on nii tuttav paljudele meist. Keha annab märki, tekib emotsioon ja mõte komponeerib sellest loo… sageli vana, harjumuspärase loo. Need ongi kiirteed, mustrid, mis millalgi meile kasulikud, kuid enam ei teeni meid. 

Õnneks, kuigi õnnega pole siin mingit pistmist, pigem ikka õpitud oskusega, märkasin oma mõtet ja ütlesin endale: 

STOP!

Kas ma räägiksin nii oma parima sõbraga? Ei.

Märkamine ja teadvustamine on teeb mustrite katkestamise võimalikuks. Paus hetkes loob ruumi.

Nii toimus ka minuga, märkasin:

• keha andis teada, et vajab  aega taastumiseks

• emotsioon andis signaali, et vajan muutust 

• mõte ei ole fakt, vaid veel elujõuline vana mõtteviis

Seda kõike taibates, tegin otsuse, et luban endale täna tempot, mis tundub paras. Ja asusin teele, aga mitte tavapärasele, vaid hoopis teisele poole.

Tagantjärele vaadates ei olnud see juhus.

Aeglustamine avardab…

Kuna tempot ka tõsta ei tahnud, siis otsustasin teha iseendale metsakümblust – suunata teadlikult tähelepanu oma meeltele. Olla kohal igal hetkel.

Ja siis hakkas juhtuma.

Kui lubasin keha aeglustada, muutus emotsioon.

Emotsiooni muutudes, teisenised ka mõtted.

Nii nägin kivikeste ilu ja märkisin kui rikkalik nende maailm on. Kuulsin, et igal lainel ja tuuleiilil on oma heli. Tundsin, kuidas linnusulg puudutab mu peopesa ja käeselga erinevalt. 

See ei olnud lihtsalt “ilus kogemus”. See oli taipamine ja tõestus, et keha, emotsioon ja mõte toimivad automaatselt, kuid teadlikult tähelepanu suunamist harjutades on võimalik märgata mõttemustreid ja teha valikuid, mis on vabad mineviku taagast. 

Aus taipamine: nähtamatu muster

Nii oli ka minuga, nähtavale ilmus muster, mille olen ilmselt omandanud lapsepõlves. Eiteakust tuli taipamine, et minu valitud mittetavapärane rada, ei olnud juhuslik, vaid selle ajendiks oli minu alateadlik soov mitte kogeda ebaõnnestumist. Minu automaatne otsustusprotsess hoidis mind pettusmuse eest, tavarada pidi minnes, oleksin taas tõdenud, et ma ei saa hakkama, ei jaksa nii kiiresti ja kaugele minna, kui tavapäraselt. Teise raja valikul, aga ootusi ega võrdlushetke pole. 

Sel teemal edasi mõtisklesin : kui sageli me elus nii sama moodi teeme? Väldime alateadlikult olukordi ja kohti, kus võiksime kogeda piiratust, ebapiisavust või pettumust. Ei võta vastu põnevat uut projekti või ametikohta, ei katseta midagi uut ja  nimetad seda otsust isekeskis „targaks valikuks“. 

Seesama mõtisklus andis ka taaskordse tõdemuse, kuivõrd ütleses: kiirusta aeglaselt, on suur tõde. Vaid aeglustuses saab tulle nähtamatu nähtavaks, tajumatu tajutavaks ja see ei tee elu aeglasemaks, vaid rikkamaks.

Miks ma seda jagan?

Usus ja lootuses, et:

• seda loeb keegi, kes on nii nagu minagi harjunud liikuma kiiresti, lahendama ja saavutama, just temale võib olla minu kogetust kasu olla ja ärgitades sügavamale eneseteadlikkusele arendamisele

• see kinnitab ka minu tööd koolitaja ja coach’ina – ruumi loomise ja pausi võtmine, on vajalik, et keha, emotsioon ja mõte saavad „sama ajal, sama laua taha istuda“, vaid nii muutuvad nähtamatud mustrid nähtavaks ja see loob vabaduse teha teadlik otsus, selmet reageerida automaatselt.

Ja kuigi öeldakse, et saatan peitub detailides,

siis minu tänane kogemus ütleb hoopis, et 

👉 elu ilu, tarkus ja vabadus peituvad samuti detailides – eriti neis, mida me enne ei märganud.